MAJANDUSKRIISID

 

“Teil tuleb teha valik –

usaldada kulla loomulikku

stabiilsust või siis valitsusliikmete

ausust ja intelligentsi.

Ja täie lugupidamisega

nende härrasmeeste

suhtes, mina soovitan teile

seni, kuni püsib kapitalistlik

süsteem, hääletada kulla

poolt.”

(Bernard Shaw ,1928)

 

Ülemaailmsete kriiside ajalugu

Esimene ülemaailmne majanduskriis aastatel 1857-1859 algas USA-s ning siirdus sealt edasi Euroopasse. Põhjused – raudteefirmade massilised pankrotid ja aktsiaturgude kokkuvarisemine .

1873-1876. aastate kriis algas peale Austria-Ungaris ja Saksamaal. Eeltingimuseks oli Inglismaalt toitu saav krediiditõus Ladina-Ameerikas ning spekulatiivne tõus Saksamaa ja Austria-Ungari kinnisvaraturul. USA-s algas pangapaanika pärast aktsiate tugevat langust New Yorgi väärtpaberibörsil ja United Pacific raudteekompanii peafinantsisti ja presidendi Jay Cooke’i pankrotti.

1914. aastal hakkas kriis peale sõja alguse tõttu. Peamine põhjus – kiire ja üldine välisemitentide väärtpaberite väljamüük USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa valitsuste poolt sõjategevuse finantseerimiseks.

Neljas ülemaailmne kriis (1920-1923) on seotud sõjajärgse deflatsiooni (rahvusvaluuta ostujõu tõusu) ja majandussurutisega (toodangu langus). See algas peale pangandus- ja valuutakriisidega esmalt Taanis, seejärel Norras, Itaalias, Soomes, Hollandis, USA-s ja Suurbritannias.

1929-1933 aastad – Suur Depressioon, mis levis USA-st enamikesse maailma riikidesse.

Järgmine kriis algas peale 1957. aastal ning kestis kuni 1958. aasta keskpaigani. See haaras enesega kaasa USA, Suurbritannia, Kanada, Prantsusmaa, Belgia, Hollandi ja paljud teised riigid. Kriis oli tingitud ületootmisest, koloniaalsüsteemi lagunemisest, nafta kallinemisest
(Iisraeli, Suurbritannia ja Prantsusmaa ühisagressiooni tõttu Egiptuse vastu 1956. aasta sügisel).

1973-1975. aastate kriis algas peale USA-s, oli seotud eelkõige naftaembargoga Euroopa ja USA suhtes suurema osa suurte naftaeksportööride poolt 1973. aasta sügisel.

Must Neljapäev: 19. oktoobril 1987.a. varises Ameerika väärtpaberiindeks Dow Jones Industrial 22,6 protsenti, Ameerika turu järel varisesid kokku Austraalia, Uus-Meremaa, Kanada, Hongkongi, Lõuna-Korea, paljude Ladina-Ameerika riikide turud. Kriis oli seotud investorite äravooluga nendelt turgudelt pärast mitmete suurimate transnatsionaalsete ja regionaalsete ettevõtete kapitaliseerimise tugevat langust.

1997. aasta – Ida-Aasia kriis, Aasia väärtpaberituru kõige mastaapsem langus pärast Teist Maailmasõda. Kriis tekkis eelkõige välismaiste investorite lahkumise tõttu suuremast osast Kagu-Aasia riikidest ja paljudest Kaug-Ida „tööstuslikest draakonitest“. Alandas maailma SKP-d 2 triljoni dollari võrra.

2008. aasta. Võimalik, et algas peale Uus Suur Depressioon.

 

PÕHJUS I

Kolm aastat tagasi oli Bulgaarias erastamisväärtpaber, mis Seitsme kuuga jõudis väärtpaber tõusta üle 400%! (2007)

Kasahstani väärtpaberiturul võrreldes möödunud aastaga, on isegi kõige viletsamalt esinenud aktsia

tõusnud 270%. (2007)

Seega on väga suur alus oletada, et järgmine komeet investeerimistaevas on kuld, ja just füüsiline kuld.

Väärismetalli vähendamine on hävitanud impeeriume

Et seda võimalikku tõusu mõista, peab vaatama natuke ajalukku. Kogu maailma rahanduse ajalugu on seotud kullaga. Kuld on olnud raha tagamise vahendiks. Kuld takistas valitsustel liigset raha trükkimast ja ühes inflatsiooniga oma elanike säästude hävitamist. Riigid, kes ei järginud kulla standardit, elasid paratamatult läbi inflatsioonilisi vapustusi, sest valitsejate soov oma kulutusi suurendada viis tihti majanduste kokku kukkumiseni. Üheks Rooma riigi varisemise põhjuseks oli kindral Nero priiskav eluviis ja raha väärismetalli sisalduse vähendamine.

Aastatel 10-260 m.a.j. oli Rooma riigis inflatsioon 0,4% aastas. Aastatel 260-340 m.a.j. suurenesid hinnad 20 korda, sest müntide hõbedasisaldust vähendati 60%lt 4%le. Valitsejad said kulutada rohkem, kuid riik läks kaosesse. See kõik lõppes barbarite sõjakäiguga Rooma ja ühe korrastatud tsivilisatsiooni hävinguga.

19. sajandi algul elasid Euroopa rahvad peale Napoleoni sõdu läbi inflatsiooni, mis paiskas lihtrahva suurde viletsusse. Sellest välja pääsemiseks võeti ainuvõimaliku rahasüsteemina maailmas kasutusele kulla standard. Aastal 1900 oli üle 50 riigi Euroopas seotud kulla standardiga. Maailma majanduse stabiilsus peale Napoleoni sõdu tagas ka ligi 100 aastase rahuperioodi, mille sarnast ajaloost annab otsida. Sel ajal ei toimunud ühtegi suuremat sõda. Raha stabiilsus aitas kaasa tööstusrevolutsioonile ja rahva elujärje tunduvale paranemisele.

Peale esimest maailmasõda lagunes kulla standard, tulemuseks olid hüperinflatsioonid Saksamaal ja Suur Depressioon USAs.

 

1971. aastal sidus Ameerika oma raha kulla standardist lõplikult lahti. Tegemist oli ülejõu peetud Vietnami sõja tagajärjega. Ajalugu on näidanud, et ükski riik ei suuda finantseerida sõdu oma maksumaksjate arvelt. Üldjuhul tuleb sõdade maksumus maksta kinni hiljem ning maksmine toimub läbi raha väärtuse vähenemise ehk inflatsiooni.

Aastast 1971 püsib kogu maailma rahandus ja pangandus ainult usaldusel.

(US$ on tagatud naftaga ja armeega -1972-1973a kokkulepped - vt eraldi artikkel)

Raha hulga üle maailmas otsustavad keskpangad. Raha ja selle ekvivalentide hulk ületab praeguseks

mitmekordselt maailma kaubavarusid, kuid näiliselt on kõik korras, sest peale tavalise kauba saab raha eest piiramatult nn. petukaupu, mis nagu oleks ka kaubad.

Siia alla kuuluvad võlakirjad, aktsiad, futuurid, optsioonid, IPO-d ja muud peene nimetusega asjad, mis tegelikkuses pole kaup, vaid hoopis kellegi lubadus anda nende eest reaalset kaupa. Aga reaalsuses nii palju kaupa pole. Tänapäevane termin selle kohta on krediidi laienemine.

Niisis: Alates 1971. aastast on maailma rahanduse ajaloos esmakordselt olukord, kus ükski raha maailmas ei ole millegagi tagatud. Siin on ka lausa naljanumbreid, Eesti kroon on näiteks tagatud valuutareservidega, mille alusvara on euros ja samas euro ei ole millegagi tagatud. Ja Eesti kroon ei ole mitte euro sularahaga tagatud, vaid suure tõenäosusega on seal kompott Saksamaa, USA, Jaapani riigi võlakirjadest, mis on ainult lubadused ja muutuvad kriisi lõppedes koos Eesti riigi halbadeks aegadeks kogutud reservidega täiesti väärtusetuks.

Normaalsetes ja stabiilsetes süsteemides on pankurid saanud välja laenata ainult seda raha, mis neil on endil varakeldris olemas, samuti olid nad alati nõus väljalastud paberrahad või obligatsioonid vahetama panga keldris asuvate kullakangide vastu. Kuid pangahärrad lasid välja täiendavaid paberrahasid (elektriimpulsse), millel puudus kate, ei juhtunudki midagi. Varasematel aegadel tuli siiski mingil hetkel jama välja ja asi lõppes panga pankroti või riigi rahasüsteemi hävinguga läbi hüperinflatsiooni. Praegu on aga kogu süsteem globaalne ja seetõttu on ta vastu pidanud kauem, kui oli arvata. Protsess, mis käidi Saksamaal 1920. aastatel läbi paari-kolme aastaga, kestab globaliseerunud maailmas 20-30 aastat. Kuid läbi ajaloo ei ole ükski rahasüsteem, millel puudub tagatisena väärismetall või mõni muu kõigi poolt aktsepteeritav ekvivalent, iialgi, ühegi erandita, püsima jäänud. Ka praegune eksperiment, mis on loonud enneolematus ulatuses finantskapitali, mida ka ekslikult rikkuseks peetakse, sest seda saab teataval ajaloo etapil vahetada ka pärisrikkuse vastu, ei saa jääda püsima. Tahame seda või mitte, aga kogu rahasüsteem terves maailmas läheb paratamatult kaosesse ja hävib, et saaks tekkida uus ja parem.

Probleem on, et inimesed ei vaata asju pikas perspektiivis. Nagu anekdoodis, kus mees pilvelõhkujalt alla kukub ja kui siis viienda korruse aknast temalt küsitakse, kuidas läheb, vastab too, et seni on kõik hästi, ma liigun lihtsalt hoogsalt.

Praegu alahinnatakse nii kriisi sügavust kui pikkust. Hetkel on kriis oma kõige esimeses faasis, toimuv puudutab ainult finantssektorit, otseseid mõjusid majandusele veel pole. Kuid hiljemalt järgmisel aastal (2009) on algamas kriisi teine etapp, mis seisneb probleemide kandumises majandusele. Praegune majandussüsteem on üles ehitatud laenamisele järjest suuremas ulatuses, mitte säästmisele ja võlgade tasumisele aastate jooksul. Kui eraisik ehitab kogu oma elu järjest uutele laenudele ja vanade võlgade äramaksmisele uute võlgade arvelt, siis peetakse teda hulluks ja ta lõpetab paratamatult kas võla- või päris vanglas. Kui sama asi toimub ettevõtete ja riigi tasemel, siis ei julge keegi midagi öelda. USA-s on näiteid hoiatajate vallandamisest.

Firmad on harjunud kogu aeg uusi laene peale saama, kuid kuna finantssüsteem üritab end korrastada (loe: pankade valed otsused maksta kinni maksumaksja rahaga) ja toimub krediidi kokkutõmbumine, siis paratamatult ei saa ka majandus enam seda raha, mida arvas saavat. Lisaks ei ole ka majandusettevõtetel pakkuda laenude saamiseks tagatisi, sest senised edukad ettevõtted, kes vabu vahendeid hoidsid suurema kasu saamise nimel aktsiates ja väärtpaberites, on peagi üle poole nende väärtusest hävinud.

Raha puudumine hakkab aga kriisi teises faasis - finantskriisi asendub majanduskriisiga, tekitama pankrotte, mis ahelreaktsioonina levivad üle kogu maailma. Peale ehitusettevõtete ja kodulaenuvõtjate raskuste pole ju veel pankotte tööstuses, laevanduses, meedias, toiduainetööstuses, rääkimata eksklusiivsetest tegevustest, nagu luksusjahtide ja kellade tootmine või kosmoseturistide sõidutamine. Kuid need ei jää olemata. Kriisi teises faasis kaob börsilt järjekordne hulk raha, sest ettevõte, mis läheb pankrotti, ei pruugi aktsionäridele midagi jätta. Kriisi teises etapis hakkab koos pankrotilainega kasvama tööpuudus. Meenutame, et 1930. aastatel oli USAs tööpuudus üle 20% - iga viies inimene oli tööta.

Kuid siin, kui mitte varem, üritavad mängu sekkuda taas poliitikud ja käima läheb kriisi kolmas etapp. Pangad ju õnnestus päästa suurte abipakettidega, raha süsteemi juurte andmine tundub olevat õnne valem. Seetõttu asutakse ette võtma tegevusi, mis poliitikute arvates võiksid majandust aidata ja eelkõige on selleks krediidi laienemine ja taas raha hulga suurendamine, seekord enneolematus ulatuses koos vastavate numbrite salastamisega. Võib olla leevendatakse pankade normatiive (loe: pank saab rohkem raha välja laenata ise seda raha omamata). Võib-olla garanteerib riik oluliste firmade laenud (loe: maksumaksjate arvel).

Näide: USA kongressi liige Paul Kanjorski väidab, et 2008. aasta 18. septembril oli USA poliitiline süsteem hävingust kolme ning maailmamajandus 24 tunni kaugusel.
Telejaamale C-Span antud intervjuus selgitab Kanjorski, et 18.septembril kell 11 hommikul täheldas föderaalreserv, et ligikaudu kahe tunni jooksul tõmmati USA rahaturult välja 550 miljardit dollarit. Riigikassa läks appi, pumbates süsteemi 105 miljardit dollarit, kuid avastas üpris ruttu, et nad ei suuda raha väljavoolamist peatada. Pankadele toimus elektrooniline võidujooks. Operatsioon peatati, ligipääsu kontodele piirati ja teatati, et kõik kontod on tagatud 250 000 dollari ulatuses, eesmärgiga vältida edasist paanikat, räägib ta. „Kui nad nii kiiresti ei oleks midagi ette võtnud, siis umbes kella kaheks pärastlõunal oleks USA rahaturult olnud kadunud 5,5 triljonit dollarit. See oleks kokku kukutanud kogu USA majanduse ning 24 tunni jooksul oleks sama teinud kogu maailma majandus,” räägib Kanjorski. „See oleks olnud meie majandussüsteemi ja poliitilise süsteemi lõpp sellisel kujul nagu me seda teame.”

www.FORTE.ee 12.veebruar 2009 11:28

Näiliselt saabub mõneks ajaks rahu ja tundub, et kriis ongi ületatud, sest pankrotistuvad ettevõtted on justkui päästetud, kuid tegemist on alles vaikusega enne tõelist tormi. Kui juba praegu on finantssüsteemis rohkem raha, kui on maailmas reaalselt kaubakatet, siis peale järjekordset rahasüsti (vabandust uputust), seekord siis ettevõtetele, hakkab majanduslaev kreeni kiskuma. Kolmandas etapis käivitub hüperinflatsiooniline stsenaarium ja kui inimesed mõistavad, et pangas oleva raha eest saab järgmine kuu poole vähem osta, siis pole kaugel ka paanika. Inimesed hakkavad ostma vajalikke ja mitte vajalikke asju, peaasi et midagi saada väärtusetu värvilise paberilipaka eest. Tootmisettevõtted ei taha enam kaupu müüa, sest kauba hinnast saadavast rahast ei piisa uue tooraine ostmiseks. Igaüks, kes reaalse asja või kauba maha müüb, on kaotaja, sest sama raha eest ei õnnestu uut kaupa soetada. Raha, mis on tekitatud õhust ja kompuutri klaviatuuri näppides, on toonud reaalse kasu selle esmastele kasutajatele ja emiteerijatele, kuid selle kasu peavad kinni maksma laiad massid oma elatustaseme järsu languse arvelt.

Kolmas faas tuleb tormiline ja raske, kuid ega poliitikud ei maga, kindlasti võetakse vastu palju tähtsaid seadusi ja pabereid, piiratakse hindu, normeeritakse palku, külmutatakse eelarveid ja kõike muud, mis agooniat pikendada suudab. Mässud ja võimalikud rahutused surutakse jõuga maha, võimalik on ka kõigi demokraatlike väärtuste kadu. Kuid hüperinflatsiooniline spiraal ja Zimbabwe sündroom on selleks hetkeks juba tagasipöördumatult käivitunud. Juhul, kui demokraatia ei hävi siis astutakse viimasesse neljandasse, faasi mida võib nimetada koidikueelseks pimeduseks, viimseks valuks enne päikesetõusu. See on kogu raha ja majandussüsteemi häving, kõigi elektrooniliste ja finantsväärtuste kadumine, millega kaasneb rahareform üle terve maailma.

Halvimal juhul kaasneb sellega ka ülemaailmse riigi ja juhtimise teke, kuid parimal juhul toimub see protsess igas riigis omaette. Nii nagu 17. sajandi tulbimaania lõpus tunnistati kõik tulevikutehingud, millega müüdi miljonite kuldnate eest tulpe ja mida lepingute omanikud pidasid reaalseks varaks, kehtetuks, nii muutuvad ka kõik elektroonilised varad, lepingud , võlakirjad, futuurid kehtetuks, sest maailmas pole kohut ega täitevõimu, mis suudaks nende miljonite lepingute täitmata jätmisest tekkinud kahjusid sisse nõuda. Sisse nõutakse ainult laenude reaalsed tagatised - maad, majad, korterid. Kaotajad on eraisikud, juriidiline isik koos oma võlgade ja olematute tagatistega kaob virtuaalreaalsusesse, sinna, kus ta tekkis. Alustatakse uuesti valge lehena. Kõik oleme taas võrdses seisus. Kuhugi ei kao raudteed ega lennukid, sillad ega majad. Kõik reaalselt loodud rikkus jääb alles, kadunud on ainult see, mis inimesed arvasid endal olevat, ja see, mille kohta nad arvasid, et keegi teine (loe: valitsus, pangad, pensionifondid jne) nendest paremini suudab säilitada. Sel hetkel on usaldus tõepoolest kadunud ja inimeste elutöö viljad on läbi mitmete metamorfooside muutunud pangandussektori preemiateks ja kasumiteks ning ära kulutatud pintsaklipslaste poolt juba aastaid enne kriisi algust.

Uus majandussüsteem ja kord tuleb praegusest erinev, milline - pole võimalik praegu öelda. Nii nagu orjandusliku korra lõpul polnud võimalik süsteemi sees näha feodaalkorra tekkimist või kapitalismi tekkimist enne tööstusrevolutsiooni 1785 Inglismaal, ei ole võimalik ka praegu ette näha kõiki muutusi. Kuid muutused on paratamatus. Iga protsess peab jõudma oma loomuliku lõpuni.

Kuid, nagu näitab ajalugu, siis hoolimata sellest, kui valus on olnud iga senine üleminek ühest ühiskonnakorraldusest teise, on iga järgnev etapp viinud inimkonda kokkuvõttes edasi ning pakkunud inimväärset elu järjest laiematele ja laiematele rahvahulkadele. Loodetavasti läheb ka seekord samuti. Tuleb ainult vastu pidada.

 

 

             

Kui ühelt poolt levib arvamus, et majanduskriis saab läbi 2010. aastaga, siis George Sorose arust võib meid ees oodata „hävingu põlvkond“.

 

Igaüks ei pruugi uskuda, et tulemas on veelgi apokalüptilisem majanduse ja aktsiaturgude kokkukukkumine, kuid nii arvavad paljud targad inimesed. New Yorgi riskifondi Traxis Partners juhtivpartner Barton Biggs on viimase kuu jooksul külastanud mitmeid olulisi globaalsetele investoritele suunatud konverentse ja tunnistab, et need on teinud ta päris murelikuks. Viidatud konverentside osalistest enam kui pooled leidsid, et Obama administratsioon on omadega puntras, selle programmid võtavad ette liiga vähe ja liiga hilja ning presidendi halo on kadumas, vahendab nädalakiri Newsweek.

Veebruari lõpus avaldatud USA, Euroopa ja Jaapani tarbijate kindlustunde indeksid näitasid taas inimeste kasvavat muret majanduse pärast. Tuntuimad majandusteadlased ja strateegid ootavad pikka ja sügavat üleilmset majanduslangust koos aktsiaturgude edaspidisegi 20 – 30 protsendilise kukkumisega. Hoiatatakse järjekordse Suure depressiooni või paremal juhul, Jaapani kadunud aastakümne, eest.

Nende argumendid on järgmised: maailma valitsused ja keskpangad rakendavad majanduse elavdamisprogramme, milles on saatuslikud vead. Sünkroonse maailma finantsturgude kokkukukkumise põhjustas raha ja krediidi plahvatuslik spekulatiivne pakkumine ning tänaseks me oleme jõudnud kurjakuulutavasse võlgade likvideerimise superkeerisesse.

Probleemi toitmine rahaga ja sellesama spekulatsioonipöörise tekitanud ahnete pankade püstihoidmine on Asianomics autori Jim Walkeri arvates sama, kui kustutada tuld bensiiniga. Tulemuseks on veelgi suurem ja kõrvetavam tuli. Walker väidab, et majanduse stimuleerimisprogrammid teevad ülepaisutatud krediidi tagajärjed veelgi hullemaks. Selle tulemusena päästavad hiiglaslikud puudujäägid ja lõppematu raha juurdevool valla hüperinflatsiooni ja viimane on väga valus ning sotsiaalselt plahvatusohtlik võimalus. Mõelge Saksamaa hüperinflatsioonile 1920. aastatel või kahe aastakümne tagusele Brasiilia ja kaasaja Zimbabwe kogemusele. Walker kuulutab ette pikka, sügavat ülemaailmset majanduslangust koos kõikehalvava inflatsiooniga.

Walker on nõndanimetatud Austria koolkonna majandusteadlane, mille eellasteks on Nobeli laureaat Friedrich von Hayek ja Joseph Schumpeter ning kes jälestavad John Maynard Keynesi. Austerlased usuvad, et võlgade supertsükleid on ainult võimalik ravida lastes maailmamajanduse kukkuda lühikesse kuid väga järsku ja karmi langusesse, mis likvideerib võlad, pankrotistab haiged pangad ja ettevõtted ning põhjustab ulatusliku tööpuuduse, luues sellega uue kasvuajastu vundamendi. Seda protsessi kutsutakse koolkonna esindajate poolt „loominguliseks hävitustööks“ ja ollakse nõus sellegagi, et taolisel puhul on paljudel küll väga valus kuid samas on see lühiajaline õnnetus.

George Soros toob teisalt välja näiteid finantspaanikate ajaloost, mille kohaselt võimuorganid peaksid tegutsema kiiresti, riskides sealjuures isegi ülereageerimisega. Tehes liiga vähe tähendab, et kriisist saab omaette asi, mis omakorda võib põhjustada aastakümneid kestva majanduse surmaspiraali, a la 1930ndad.

Selle loogika järele ei süsti Obama elavdamisprogrammid piisavalt kiiresti majanduse vereringesse vajalikku rahanduslikku adrenaliini. Sorose ja paljude teiste arust peaks USA valitsus oma majanduse paiskama veelgi rohkem triljoneid dollareid ja selle mõju ei tuleks esile ennem 2010. – 2011. aastat.

Oma filosoofilistes vahepalades tõi Soros välja, et paljude aastatuhandete jooksul ja erinevates tsivilisatsioonides, on suured rikkuse tekitamise perioodid kestnud tavaliselt kaks põlvkonda ehk siis 60 aastat. Vältimatu on seegi, et ebavõrdne rikkus laostab kõlbeliselt ja tekitab kadedust ning taolisele tõusuperioodile on alati järgnenud põlvkonna jagu jõukuse hävitamist. Suurim jõukuse loomise tsükkel maailma ajaloos sai alguse 1940. aastate lõpus peale Teist maailmasõda ja Sorose arust saabus selle tipp 2007. aastal ning nüüd seisab maailmal ees põlvkonna jagu väga valusat jõukuse hävitamise aega.

Mis puutub pangasüsteemi hädade vastumürki, usuvad paljud targad strateegid, et lahendus peitub nõndanimetatud Rootsi mudelis. Varastel üheksakümnendatel lõhkes Rootsis tohutu spekulatiivne kinnisvaramull. Rootslased käitusid agressiivselt sundides panku kandma oma halvaksläinud laenud üle „heasse halba panka“, mis ajas suurema osa neist ka pankrotti. Seejärel riigistas valitsus järeljäänud pangad, pani nende etteotsa uued juhtkonnad ja vähendas makse. Rootsi majandus paranes ja mõned aastad hiljem müüdi pangad kasuga tagasi erakätesse. Paljud uskusid, et USA rahandusminister Timothy Geithner ja Riigikassa valivad selle mudeli, kuid tegid küll suuga suure linna, kuid valmis pole saanud veel onnikestki.

Börsikarud väidavad, et Suurele depressioonile ja Jaapani kadunud aastakümnele aitasid kaasa ja pikendasid võimude poolt tehtud poliitilised vead. President Hoover tõstis makse; Jaapani Pank tõstis intressimäärasid ja seejärel ei teinud nimetatud valitsused aastaid mitte midagi.

Jaapani õppetund näitab, et stimuleerimisprogrammidest ei piisa. Pangapäästmisprogrammid määravad ära majanduse saatuse. Halvad pangad tuleb riigistada ja USA ning Euroopa peavad sellega kiiresti algust tegema, vastasel juhul seisab ees meie oma kadunud aastakümme ja aktsiaturud põruvad järjekordsed 25 protsenti. 

 

 

 

 

Kuld

Alati kui on segased ajad, siis inimesed üritavad oma raha säästa ostujõu languse eest. Kõige esmane protsess on vahetada oma raha naaberriigi stabiilsema valuuta vastu. Nii vahetati rubla aja lõpul oma rahad Soome markadeks ja USA dollariteks, nii tundub olevat esmane pääsetee euro. Kuid on selge, et USA dollari kollapsi puhul ei suuda ka euro  püsima jääda.

Järgmine koht, kuhu investorid oma pilgud suunavad, on kinnisvara. See protsess on juba käimas ja mitmekordne hinnatõus juba aset leidnud. Samas on kinnisvara ainult näiliselt stabiilne, sest suurte majandusvapustuste ajal ei pruugi selle väärtus säilida. (sõjad, revolutsioonid jms.) Nii, et ka kinnisvara pole parim investeering.

Järgmisel kohal ongi vana hea kuld. Kuld on seda osa täitnud aastatuhandeid. Kuna kullakogus maailmas on piiratud, siis ei saa valitsused kulla hinnaga nii lihtsalt manipuleerida. Kulda on kerge säilitada, ta ei korrodeeru, ei lagune vees ega põle tules Ainus võimalus oma töö vilju säilitada ka üle raskete ja segaste aegade, on vara  hoidmine kullas.

 

Pankade funktsioon.

Maailma riikide keskpangad on keerulises olukorras. Ka nemad ei tahaks oma valuuta reservide väärtust  kaotada. Praegu hoitakse oma varasid erinevates valuutades, kuid esimesed riigid (Venemaa, Rootsi) on asunud oma valuuta reservis kulla osa tõstma. Samas ei julge suurriigid asuda oma valuutareservide kullaks ümbervahetamise teele, sest see tähendaks riiklikul tasandil teadet, et rahasüsteemiga pole kõik korras. Seetõttu üritatakse raskeid otsuseid võimalikult kaua edasi lükata, mängida intressitasemega ja loota imele.

Maailma ajalugu näitab alati ühte ja sama: raha liigse emiteerimise puhul, olgu see siis füüsilisel või elektroonilisel kujul, tuleb hiljem maksta väga ränka lõivu. Rahasüsteemide häving paiskab segi inimeste tavalised väärtushinnangud ja maailmavaate.

Ainuke, mis säilib läbi segaste aegade, on kapis olev kuld.

Töödeldud artikleid:  ALAR TAMMING, Tavidi nõukogu esimees

ja Rahandussüsteem uppis 05.11.2008  | lühendatud Alar Tamming, Delfi

ja Eero Hänninen www.FORTE.ee 12.märts 2009 10:02 

 

Info

Suurim kullatootja LAV

Troy ounce = 31,1 gr

Maailmas on läbi aegade toodetud 145 tonni kulda (sama terasekogus 1 tunniga)

1717 kehtestai Suurbritannias kullastandard, loobuti 1931

1973 maksis kullaunts 100 $, naftabarrel 2 $

USA võlakoormus 18–20 triljonit dollarit (177–196 triljonit krooni). Kui seda hakata tagasi maksma dollar sekundis, kulub selleks 159 000 aastat,” lisas ta. ”Kui Ameerika täna aevastab, on kogu maailmal nohu, see mõjutab kõike, muu hulgas ka aktsiaturgu”

Eesti riigireservis on pisut üle 200 kg kulda. Seda on 26 korda vähem kui Leedul ja koguni üle 38 korra vähem kui Lätil. Eesti , Eesti Pangal oli 1992. aasta alguses tagasisaadud kulda 11,4 tonni, kuid sellest 11,1 tonni müüdi 1992. ja 1993. aasta jooksul. Kuld vahetati arenenud riikide likviidsemate ja tulusamate võlakirjade vastu.

Tavid müüb iga kahe kuuga Eesti elanikele suurema koguse kulda, kui on kogu Eesti Panga kullareserv kokku. 2007 a andmed.

 

 

PÕHJUS II

Kondratjevi teooria. Majanduse tsüklilisus.

Laenu andmist või elamuehitust planeerides püüavad kommertspangad ja kinnisvaraärimehed ennustada paari kolme aasta pärast toimuvat. Kuid peale lühiajaliste tsüklite on olemas ka pikaajalised tsüklid. Eesti majanduse buum ja langus ei sõltu enam kaugeltki meist endist ega valitsuse silmapaistvast tööst, vaid protsessidest maailmas. Üks esimesi, kes neid tsükleid märkas, oli Vene majandusteadlane Nikolai Kondratjev. Uurinud 1925. aastal maailma majanduses toimunud pikaajalisi muutusi, ennustas ta 1930. aastate depressiooni.

Kondratjev saadeti eraomanduse idee toetamise eest 1930. aastal Gulagi. Pärast kaheksa-aastast vangipõlve ja oma teooria ennustuste täitumist lasti ta 1938. aastal maha tänutäheks suure panuse eest majandusteaduse arengusse.

Keskmiselt oli majandustsükli pikkus 54 aastat, kuid laiades piirides on tsüklite pikkus 50–72 aastat.

Esimene oli industriaalrevolutsiooni laine, mis kestis 1787.–1842. aastani ja oli esile kutsutud tööstusrevolutsioonist tingitud majanduse kiirest arengust.

Teine leidis aset aastatel 1843–1897 ning oli põhjustatud raudteevõrgu kiirest arengust ja auruenergia laialdasest kasutuselevõtust.

Kolmanda laine algusajaks võib pidada 1897. aastat, kui elektrienergia alustas võidukäiku ja viis Edisoni nime entsüklopeediatesse. Samal ajal hakkas oma elu elama härra Karl Benz, kelle nime järgi on tulnud sõna bensiin, ja leiutis, mida tänapäeval nimetatakse autoks.

Kõik majandustsükli lained, mis koosnevad neljast osast, algavad äritegevuse laienemisega, millega kasvavad ka ettevõtete kasumid.

Järgneb aktsiaturu kasv ja kinnisvara hinna aeglane tõus. Inflatsioon on madal, tehniline innovatsioon kõrge. Esimesed kaks laine osa vältavad umbes 27 aastat.

Laine teises osas saabub langus. Langust tähistab tugev inflatsioon,

millega kaasneb ka intressitaseme tõus ning aktsiaturgude ja ettevõtete kasumite seisak. Sel ajal jätkub kinnisvara hinna kasv, kuid tooraineid tabab tõeline buum, samuti hoogustub võlgnevuste kasv.

Pärast väikest ehmatust majandus stabiliseerub. Saabub platoo – kõik on ikkagi hästi, ettevõtete kasumid kasvavad, tooraine hinda tabab langus aga kinnisvaras on tõeline buum. Börs läheb maniakaalsesse seisundisse, sest kõik tahavad tekkivast rikkusest osa saada.

See etapp, mis kestab 10–20 aastat, lõppeb ootamatu šokiga. Finantsturgudel käivitub paanika ja turgudel toimub kollaps. Ettevõtete kasumid sulavad olematuks, laenuturg kaob. Kinnisvaraturgu tabab paanika. Järgneb deflatsioon ja majanduslik depressioon. Raske aeg kestab umbes 20 aastat.

Ühe tsükli lõpp on teise algus Kuigi enamik majandusteadlasi ei taha sellest teooriast midagi kuulda, tundub tsüklilisus kestvat tänaseni.

Kolmas laine lõppes 1950. aasta paiku, et anda teed neljandale.

Neljandat tsüklit vedas lennunduse areng. Sellele andis lisajõudu 1940- ndate lõpul valminud esimene arvuti, mille toasuurune kogu suutis infot välja anda vähem kui praegune üliõpilase standardvarustusse kuuluv sülearvuti. Infotehnoloogiline revolutsioon võis alata.

Kuigi tsükli üle vaieldakse, võib määrata järgmised tähised.

1966 aastaks oli lõppenud esimene kiire arenguetapp. Algas inflatsiooniajastu, kui kokku kukkus Brettoni– Woodsi süsteem ja viis USA sisuliselt pankrotti. 1980-ndate algul

suutis Reagan, või oli see hoopis tsüklist tingitud ettekirjutatud paratamatus, inflatsiooni peatada ja stabiilsuse taastada. Stabiilne etapp koos sinna juurde kuuluva börsimaania, toorainete ja kulla hinna languse ning kinnisvara hinna kasvuga kestis kuni 2001. aastani.

2001. aastast alates oleme vähemalt 20 aastat kestvas Kondratjevi tsükli viimases etapis, mida iseloomustavate terminite hulka läbi kolme varasema tsükli kuuluvad

deflatsioon,

kasumite kahanemine,

aktsiate langemine,

krediidituru kokkuvarisemine,

kõigi varade hinnalangus,

kinnisvarakrahh ja

kulla hinna plahvatuslik tõus.

 

MIDA TEHAKSE KRIISIST PÄÄSEMISEKS?

Keskpangad püüavad neljanda tsükli normaalset toimimist takistada ja alandasid intresse 2001. aastal, lükates juba eelnevalt kõrged kinnisvarahinnad raketina püstloodis üles. Tulemuseks on krediidituru kriis.

Nüüd üritatakse olukorda lahendada süsteemi likviidsuse pumpamisega, mis seisneb miljardite dollarite katteta raha paiskamises ringlusse. See protsess aga võib lõppeda hüperinflatsiooniga ja majanduse paranemine ei ole siis enam nii valutu kui Kondratjevi normaalse tsükli korral.

 

Maailm on jõudnud enneolematu kriisi lävele, kunagi pole korraga olnud nii palju mulle, mis võivad lõhkeda: kinnisvaramull, krediidimull, aktsiaturumull.

Lisaks sõjalised pinged Lähis-Idas, võimalik gripipandeemia, terroristide kätte sattuv tuumapomm, kliima soojenemine ja selle võimalik mõju. Igaüks neist võib vallandada paanika finantsturgudel.

Kuidas sellises olukorras käituda, peab igaüks ise otsustama, kuid üldised juhised läbi ajaloo on järgmised.

Praeguses etapis tuleks müüa enne turu kokkukukkumist aktsiad ja hoida oma vara sularahas.

Hüperinflatsioonilise protsessi käivitumisel on vaja leida varaklass, mis sõltub kõige vähem poliitilistest otsustest ja säilib läbi raskete aegade. Ajalooliselt on see olnud kuld.